1 Saamueli 14

1

Ja ühel päeval juhtus, et Joonatan, Sauli poeg, ütles poisile, kes kandis tema sõjariistu: 'Tule, lähme vilistite valvemeeskonna juurde, kes on seal teisel pool!' Aga oma isale ta sellest ei kõnelnud.

2

Saul istus siis Gibea servas Migronis oleva granaatõunapuu all ja temaga koos olevat rahvast oli ligi kuussada meest,

3

ja õlarüüd kandis Ahija, Siilos olnud Issanda preestri Eeli poja Piinehasi poja Iikabodi venna Ahituubi poeg; ka rahvas ei teadnud, et Joonatan oli ära läinud.

4

Mõlemal pool kuru, mida Joonatan tahtis vilistite valvemeeskonna juurde minnes ületada, oli kaljurünk, niihästi siin- kui sealpool; ühe nimi oli Booses ja teise nimi oli Senne.

5

Üks rünk oli sambana põhja pool Mikmasi kohal, teine lõuna pool Geba kohal.

6

Ja Joonatan ütles poisile, oma sõjariistade kandjale: 'Tule, lähme nende ümberlõikamatute valvemeeskonna juurde, vahest teeb Issand midagi meie heaks, sest pole midagi, mis keelaks Issandat aitamast palju või pisku läbi!'

7

Ja tema sõjariistade kandja ütles talle: 'Tee kõik, milleks su süda kutsub, mine! Vaata, ma olen sinuga ühel nõul!'

8

Ja Joonatan ütles: 'Vaata, minnes üles meeste juurde, me näitame endid neile.

9

Kui nad ütlevad meile nõnda: Seiske paigal, kuni me tuleme teie juurde!, siis me jääme oma kohale ega lähe üles nende juurde.

10

Aga kui nad ütlevad meile nõnda: Tulge üles meie juurde!, siis me läheme, sest siis on Issand andnud nad meie kätte ja see olgu meile märgiks!'

11

Kui nad mõlemad said nähtavaks vilistite valvemeeskonnale, ütlesid vilistid: 'Ennäe, heebrealased tulevad välja aukudest, kuhu nad on pugenud.'

12

Ja valvemeeskonna mehed hüüdsid Joonatani ja tema sõjariistade kandjat ning ütlesid: 'Tulge üles meie juurde, siis me teid alles õpetame!' Aga Joonatan ütles oma sõjariistade kandjale: 'Tule minu järel, sest Issand on andnud nad Iisraeli kätte!'

13

Ja Joonatan ronis üles käte ja jalgade abil, ja vilistid langesid Joonatani ees ning ta sõjariistade kandja tappis neid tema taga.

14

See oli esimene taplus, kus Joonatan ja tema sõjariistade kandja lõid maha ligi kakskümmend meest umbes ühe adramaa poole vaomaa peal.

15

Siis tekkis hirm leeris ja väljal ning kogu rahval, valvemeeskonnad ja hävitussalgad lõdisesid samuti. Maa värises - ja tekkis hirm Jumala ees!

16

Kui Sauli vahimehed Benjamini Gibeas vaatasid, ennäe, siis voogas rahvahulk sinna ja tänna.

17

Ja Saul ütles rahvale, kes oli koos temaga: 'Lugege ometi üle ja vaadake, kes on meie juurest ära läinud!' Ja nad lugesid üle, ja vaata, puudusid Joonatan ja tema sõjariistade kandja.

18

Siis ütles Saul Ahijale: 'Too Jumala laegas siia!' Sest Jumala laegas oli sel ajal Iisraeli laste juures.

19

Aga kui Saul veel preestriga rääkis, läks kära vilistite leeris üha suuremaks. Ja Saul ütles preestrile: 'Tõmba oma käsi tagasi!'

20

Siis Saul ja rahvas, kes oli koos temaga, tõstsid sõjakisa ja saabusid võitluspaika, ja vaata, ühe mõõk oli teise vastu, segadus oli väga suur.

21

Ja need heebrealased, kes olid endisest ajast vilistite juures, kes olid koos nendega leeri tulnud, nemadki liitusid Iisraeli lastega, kes olid koos Sauli ja Joonataniga.

22

Ja kui kõik need Iisraeli mehed, kes olid peitu pugenud Efraimi mäestikus, kuulsid, et vilistid põgenesid, siis ajasid ka nemad neid tapluses taga.

23

Nõnda aitas Issand sel päeval Iisraeli ja taplus kandus teisele poole Beet-Aavenit.

24

Kuigi Iisraeli mehed olid sel päeval väga vaevatud, ometi vannutas Saul rahvast, öeldes: 'Neetud olgu see mees, kes sööb leiba enne õhtut ja enne kui ma olen kätte maksnud oma vaenlastele!' Ja kogu rahvas ei maitsnud leiba.

25

Aga kui kogu rahvas jõudis metsa, siis oli seal mesi maas.

26

Kui rahvas läks metsa sisse, vaata, siis voolas seal mett, aga ükski ei tõstnud oma kätt suu juurde, sest rahvas kartis vannet.

27

Joonatan ei olnud aga kuulnud, et tema isa rahvast oli vannutanud; seepärast ta sirutas kepi, mis tal käes oli, ja kastis selle otsa meekärjesse ning pani oma käe suhu: siis hakkasid ta silmad särama.

28

Ent keegi rahva hulgast võttis sõna ja ütles: 'Su isa vannutas rahvast kõvasti ja ütles: Neetud olgu mees, kes täna leiba sööb! Seepärast on rahvas nii väsinud.'

29

Ja Joonatan ütles: 'Mu isa saadab maa õnnetusse! Vaadake ometi, kuidas mu silmad säravad, sellepärast et ma maitsesin pisut seda mett!

30

Palju parem oleks olnud, kui rahvas täna tõesti oleks söönud saagist, mida saadi oma vaenlastelt. Sest nüüd ei ole vilistite kaotus mitte suurenenud.'

31

Sel päeval olid nad löönud vilisteid Mikmasist Ajjalonini ja rahvas oli väga väsinud.

32

Seepärast kippus siis rahvas saagi kallale ja võttis lambaid, kitsi, veiseid ja vasikaid ja tappis need palja maa peal; ja rahvas sõi neid koos verega.

33

Aga Saulile anti teada ja üteldi: 'Vaata, rahvas teeb pattu Issanda vastu, kui ta sööb koos verega.' Ja tema ütles: 'Teie ei ole olnud truud. Veeretage nüüd mu juurde üks suur kivi!'

34

Ja Saul ütles: 'Minge laiali rahva sekka ja öelge neile: Igaüks toogu minu juurde oma härg ja lammas ja tapku need siin ning söögu; ärgu tehtagu pattu Issanda vastu, süües koos verega!' Ja sel ööl tõi kogu rahvast igaüks oma härja oma käega ja nad tapsid need seal.

35

Ja Saul ehitas altari Issandale; see oli esimene altar, mille ta Issandale ehitas.

36

Ja Saul ütles: 'Lähme öösel vilistitele järele ja riisume neid kuni hommikuvalgeni; ärgem jätkem neist alles ühtainsatki!' Ja nemad vastasid: 'Tee kõik, mis su silmis hea on!' Aga preester ütles: 'Astugem siia Jumala ette!'

37

Siis küsis Saul Jumalalt: 'Kas pean minema vilistitele järele? Kas sa annad nad Iisraeli kätte?' Aga Issand ei vastanud temale sel päeval.

38

Siis ütles Saul: 'Tulge siia, kõik rahva juhid, uurige ja vaadake, kelle läbi on täna see patt sündinud!

39

Sest nii tõesti kui elab Issand, kes Iisraeli on päästnud: kui see ka oleks mu poja Joonatani süü, siis peab ta surema!' Aga rahva hulgast ei vastanud ükski temale.

40

Siis ütles Saul kogu Iisraelile: 'Olge teie ühel pool, mina ja mu poeg Joonatan oleme teisel pool!' Ja rahvas vastas Saulile: 'Tee, mis su silmis hea on!'

41

Ja Saul ütles Issandale, Iisraeli Jumalale: 'Anna tummim!' Siis langes liisk Joonatanile ja Saulile ning rahvas sai vabaks.

42

Siis ütles Saul: 'Heitke liisku minu ja mu poja Joonatani vahel!' Ja liisk langes Joonatanile.

43

Ja Saul ütles Joonatanile: 'Räägi mulle, mida sa oled teinud?' Ja Joonatan jutustas talle ning ütles: 'Ma maitsesin tõesti minu käes olnud kepi otsaga pisut mett. Siin ma olen, valmis surema!'

44

Siis ütles Saul: 'Jumal tehku minuga ükskõik mida, aga sina pead surema, Joonatan!'

45

Aga rahvas ütles Saulile: 'Kas Joonatan peab surema, tema, kes on saavutanud selle suure võidu Iisraelis? Jäägu see kaugele! Nii tõesti kui Issand elab, ei tohi juuksekarvgi tema peast maha langeda, sest sel päeval tegi ta seda koos Jumalaga!' Nõnda päästis rahvas Joonatani surmast.

46

Siis Saul läks ära ega ajanud vilisteid taga, ja vilistid läksid oma paika.

47

Kui Saul oli saanud kuningavõimu Iisraeli üle, siis sõdis ta kõigi ümberkaudsete vaenlaste vastu: moabide, ammonlaste, edomlaste, Sooba kuningate ja vilistite vastu, ja kuhu ta iganes pöördus, seal ta karistas.

48

Ta osutas vahvust, lõi amalekke ja päästis Iisraeli ta rüüstajate käest.

49

Sauli pojad olid Joonatan, Jisvi ja Malkisuua; ja tema kahe tütre nimed olid: esmasündinu nimi oli Meerab ja noorema nimi Miikal.

50

Ja Sauli naise nimi oli Ahinoam, Ahimaasi tütar. Ja tema sõjaväepealiku nimi oli Abner, Sauli lelle Neeri poeg.

51

Kiis, Sauli isa, ja Neer, Abneri isa, olid Abieli pojad.

52

Aga kogu Sauli eluaja oli äge sõda vilistite vastu; ja kui Saul iganes nägi mõnda tublit ja vaprat meest, võttis ta selle enese juurde.