Johannese 11

1

Aga keegi mees oli haige, Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta külast;

2

Maarja oli aga see, kes võidis Issandat salviga ja kuivatas ta jalgu oma juustega; tema vend Laatsarus oligi haige.

3

Õed saatsid nüüd Jeesusele sõna: 'Issand, vaata, su sõber on haige.'

4

Seda kuulnud, ütles Jeesus: 'See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et selle läbi austataks Jumala Poega.'

5

Aga Jeesus armastas Martat ja ta õde ja Laatsarust.

6

Kui ta nüüd kuulis, et Laatsarus on haige, jäi ta veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli.

7

Pärast seda ütles ta jüngritele: 'Läki jälle Juudamaale!'

8

Jüngrid ütlesid talle: 'Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata, ja sina lähed jälle sinna?'

9

Jeesus vastas: 'Eks päeval ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.

10

Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust.'

11

Nii ta rääkis ja jätkas siis: 'Meie sõber Laatsarus magab, kuid ma lähen teda unest äratama.'

12

Siis ütlesid jüngrid talle: 'Issand, kui ta magab, siis ta saab terveks.'

13

Ent Jeesus oli kõnelnud ta surmast, nemad aga arvasid, et ta kõneleb unne suikumisest.

14

Nüüd siis ütles Jeesus neile täie selgusega: 'Laatsarus on surnud,

15

ja ma rõõmustan teie pärast, et mind ei olnud seal, et te võiksite uskuda. Kuid läki tema juurde!'

16

Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: 'Lähme meiegi, et temaga koos surra!'

17

Kui nüüd Jeesus sinna jõudis, leidis ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud.

18

Betaania on aga Jeruusalemma lähedal, umbes paari miili kaugusel,

19

ja palju juute oli tulnud linnast Marta ja Maarja juurde neid lohutama venna pärast.

20

Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus tuleb, läks ta kohe talle vastu, aga Maarja jäi koju.

21

Siis ütles Marta Jeesusele: 'Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.

22

Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud.'

23

Jeesus ütles talle: 'Sinu vend tõuseb üles.'

24

Marta ütles talle: 'Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.'

25

Jeesus ütles talle: 'Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.

26

Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?'

27

Marta ütles talle: 'Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.'

28

Ja kui Marta seda oli öelnud, läks ta ja kutsus salaja oma õde Maarjat: 'Õpetaja on siin ja kutsub sind.'

29

Seda kuuldes tõusis Maarja otsekohe ja tuli tema juurde,

30

sest Jeesus ei olnud jõudnud külasse, vaid oli alles seal paigas, kus Marta oli talle vastu tulnud.

31

Kui nüüd juudid, kes olid ta juures kodus teda lohutamas, nägid Maarjat kiiruga tõusvat ja väljuvat, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb hauale nutma.

32

Kui nüüd Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta teda nähes ta jalge ette maha ja ütles talle: 'Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.'

33

Kui nüüd Jeesus nägi teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, ärritus ta vaimus ja võpatas

34

ja ütles: 'Kuhu te olete ta pannud?' Nad ütlesid talle: 'Issand, tule ja vaata!'

35

Jeesus nuttis.

36

Siis juudid ütlesid: 'Vaata, kuidas ta teda armastas!'

37

Aga mõned nende seast ütlesid: 'Kas see, kes on avanud pimeda silmad, ei oleks suutnud teha, et ka tema poleks surnud?'

38

Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal.

39

Jeesus ütles: 'Tõstke kivi ära!' Surnu õde Marta ütles talle: 'Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.'

40

Jeesus ütles talle: 'Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?'

41

Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: 'Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud.

42

Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.'

43

Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: 'Laatsarus, tule välja!'

44

Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: 'Päästke ta lahti ning laske tal minna!'

45

Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mis ta oli teinud.

46

Aga mõned neist läksid variseride juurde ja teatasid neile, mis Jeesus oli teinud.

47

Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: 'Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti.

48

Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.'

49

Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: 'Teie ei tea mitte midagi

50

ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.'

51

Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest.

52

Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku.

53

Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa.

54

Nüüd ei käinud Jeesus enam juutide keskel avalikult, vaid läks sealt ära kõrbelähedasse paika, Efraimi-nimelisse linna ning viibis seal koos jüngritega.

55

Aga juutide paasapühad olid ligi ning maalt läksid paljud üles Jeruusalemma end paasapühade jaoks puhastama.

56

Siis nad otsisid Jeesust ja pärisid pühakojas seistes üksteiselt: 'Mis te arvate? Vaevalt ta tuleb pühadeks?'

57

Aga ülempreestrid ja variserid olid andnud käsu, et kui keegi peaks teadma, kus Jeesus on, siis see annaks ta üles, et nad saaksid ta vahistada.