Hoosea 11

1

Kui Iisrael oli noor, siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest.

2

Mida rohkem neid kutsuti, seda rohkem nad läksid eest ära, ohverdasid baalidele ja suitsutasid nikerdatud kujudele.

3

Mina õpetasin Efraimi käima, võtsin nad oma kätele, aga nad ei mõistnud, et ma tahtsin neid terveks teha.

4

Ma tõmbasin neid inimlike sidemetega, armastuse paeltega; ma olin neile nagu ikke kergitajaks nende kaela pealt; ma kummardasin nende juurde ja toitsin neid,

5

et nad ei peaks tagasi minema Egiptusemaale. Aga nüüd peab Assur nende kuningaks olema, sest nad on tõrkunud pöördumast.

6

Sellepärast peab mõõk tantsima nende linnades, lõhkuma nende riivid ja neelama nad ära nende kavatsuste pärast.

7

Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda: kuigi teda kutsutakse ülespoole, ometi ei tõuse neist ükski.

8

Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim, loovutaksin sinu, Iisrael? Kuidas ma teeksin sind Adma sarnaseks, talitaksin sinuga nagu Seboimiga? Mu süda muutub mu sees, ühtlasi ärkab mu halastus.

9

Ma ei tee teoks oma tulist viha, ma ei hävita enam Efraimi, sest ma olen Jumal, aga mitte inimene, ma olen su keskel Püha, ja ma ei tule põletama.

10

Nad hakkavad käima Issanda järel, kes möirgab nagu lõvi. Kui tema möirgab, siis tulevad ta pojad värisedes mere poolt.

11

Nad tulevad Egiptusest värisedes nagu linnud ja Assurimaalt nagu tuvid. Ja mina luban neil elada nende oma kodades, ütleb Issand.