Hesekiel 7

1

Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

2

'Ja sina, inimesepoeg, nõnda ütleb Issand Jumal Iisraeli maale: Lõpp! Üle nelja maapiiri tuleb lõpp!

3

Nüüd tuleb sulle lõpp, sest ma läkitan oma viha su peale ning mõistan kohut su üle su eluviiside kohaselt ja panen su peale kõik su jäledused!

4

Mu silm ei kurvasta sinu pärast ja ma ei anna armu, vaid panen su eluviisid su peale ja su jäledused tulevad su keskele; ja te saate tunda, et mina olen Issand.

5

Nõnda ütleb Issand Jumal: Õnnetus! Üksnes õnnetus! Vaata, see tuleb!

6

Lõpp tuleb, tuleb lõpp! See saabub sulle! Vaata, see tuleb!

7

Järg tuleb sinu kätte, maa elanik! Aeg tuleb, päev on ligidal: jahmatuseks, aga mitte rõõmuhõikeiks mägedel.

8

Nüüd varsti ma valan su peale oma tulise viha ja lasen sul tunda oma viha; ma mõistan kohut su üle su eluviiside kohaselt ja panen su peale kõik su jäledused.

9

Mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu; su eluviiside kohaselt tasun ma sulle ja su jäledused tulevad su keskele; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen see, kes teid lööb.

10

Vaata, päev! Vaata, see tuleb! Järg on tulnud, väärus õitseb, ülbus lokkab!

11

Vägivald tõuseb õeluse vitsaks; neist ei jää midagi üle, ei nende rikkusest ega nende kärast ega nende ilust.

12

Aeg tuleb, päev ligineb! Ostja ärgu rõõmustagu ja müüja ärgu kurvastagu, sest tuline viha tuleb kogu selle rahvahulga peale!

13

Jah, müüja ei pääse tagasi müüdu juurde, kui nad ongi veel elus elavate keskel; sest nägemus kogu selle rahvahulga kohta ei pöördu ära ja oma patusse jäädes ei säilita ükski oma elu.

14

Puhutakse küll sarve ja seatakse kõik valmis, aga ükski ei lähe sõtta, sest mu tuline viha on kogu selle rahvahulga vastu.

15

Väljas on mõõk ning sees on katk ja nälg; kes on väljal, see sureb mõõga läbi, ja kes on linnas, selle sööb nälg ja katk.

16

Ja kui neist mõned pääsevad, siis on need mägedel otsekui kudrutavad kuristike tuvid, igaüks nutab oma süü pärast.

17

Kõik käed lõtvuvad ja kõik põlved muutuvad nõrgaks.

18

Nad rõivastuvad kotiriidesse ja neid katab värin; kõigi nägudel on häbi ja kõigi pead on paljaks pöetud.

19

Oma hõbeda nad viskavad tänavaile ja nende kuld on roojane; nende hõbe ja kuld ei päästa neid Issanda vihapäeval, nad ei saa sellega toita oma hinge ega täita oma kõhtu; sest see on saanud neile komistuskiviks süüsse.

20

Nad on tarvitanud oma kallisasju uhkuseks ja on neist valmistanud oma jäledad, põlastusväärsed kujud; seepärast ma teen selle kõik neile roojaseks.

21

Ma annan selle riisumiseks võõrastele ja saagiks maa õelaile, ja need teotavad seda.

22

Ma pööran neist ära oma palge ja mu kallisvara teotatakse; selle kallale tulevad röövlid ja need teotavad seda.

23

Valmista ahelad, sest maa on täis veresüüd ja linn on täis vägivalda!

24

Ja ma toon kõige halvemad paganaist ja need pärivad nende kojad; ma lõpetan nende vägevate kõrkuse ja nende pühamud teotatakse.

25

Ahastus tuleb ja nad otsivad rahu, aga seda ei ole.

26

Õnnetus tuleb õnnetuse peale, kuulujutt kuulujutu järele; siis nad nõuavad prohvetilt nägemust, aga Seadus on kadunud preestreilt ja nõu vanemailt.

27

Kuningas leinab, vürst rüütab enese ehmatusega ja maa rahva käed värisevad; ma kohtlen neid nende eluviiside kohaselt ja mõistan kohut nende üle nende oma seaduste järgi ning nad saavad tunda, et mina olen Issand.'