Jeremija 16

1

Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

2

'Ära võta enesele naist ja ärgu olgu sul siin paigas poegi ega tütreid!

3

Sest nõnda ütleb Issand poegade ja tütarde kohta, kes sünnivad siin paigas, ja nende emade kohta, kes neid sünnitavad, ja nende isade kohta, kes neid sigitavad siin maal:

4

Nad surevad surmahaigustesse, neid ei leinata ja neid ei maeta, nad jäävad maale sõnnikuks. Nad hukkuvad mõõga ja nälja läbi ning nende laibad saavad taeva lindude ja maa loomade roaks.

5

Sest Issand ütleb nõnda: Ära mine leinakotta, ära käi kurtmas ja ära tunne neile kaasa, sest mina võtan sellelt rahvalt oma rahu, armu ja halastuse, ütleb Issand.

6

Ja nad surevad, niihästi suured kui väikesed siin maal, neid ei maeta ega peeta neile leinakaebust, ja ükski ei lõika enesele märke ega aja pead paljaks nende pärast.

7

Ei murta neile leinaleiba lohutuseks surnu pärast ega joodeta neid troostikarikast nende isa ja ema pärast.

8

Ära mine peomajja koos nendega istuma, sööma ja jooma!

9

Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma lõpetan siit paigast teie silme ees ja teie päevil lustihääle ja rõõmuhääle, peigmehe hääle ja pruudi hääle.

10

Ja kui sa kuulutad sellele rahvale kõiki neid sõnu ja nemad küsivad sinult: 'Mispärast räägib Issand meile kogu sellest suurest õnnetusest ja mis on meie süü ja patt, mida me oleme teinud Issanda, oma Jumala vastu?',

11

siis vasta neile: Sellepärast et teie vanemad jätsid minu maha, ütleb Issand, ja läksid teiste jumalate järele ja teenisid ning kummardasid neid, jätsid minu maha ega pidanud minu Seadust.

12

Teie aga olete teinud halvemini kui teie vanemad, sest vaata, te käite igaüks oma kurja südame paadumuses mind kuulda võtmata.

13

Sellepärast ma paiskan teid sellelt maalt maale, mis on tundmatu teile ja teie vanemaile, ja te teenite seal teisi jumalaid päevad ja ööd, sest mina ei anna teile armu.

14

Ometi, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, kui enam ei öelda: 'Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi Iisraeli lapsed ära Egiptusemaalt',

15

vaid: 'Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi Iisraeli lapsed ära põhjamaalt ja kõigist maadest, kuhu ta oli nad pillutanud.' Sest ma toon nad tagasi nende maale, mille ma olen andnud nende vanemaile.

16

Vaata, ma läkitan paljude kalameeste järele, ütleb Issand, et nood püüaksid neid; ja pärast seda ma läkitan paljude küttide järele, et nood kütiksid neid kõigilt mägedelt ja kõigilt künkailt ning kaljulõhedest.

17

Sest minu silmad on kõigi nende teede peal, nad ei ole minu eest varjul ja nende süü ei ole peidetud mu silme eest.

18

Aga esmalt tasun ma kahekordselt nende süü ja patu, sellepärast et nad on teotanud minu maad oma põlastusväärsete ebajumalate laipadega ja on täitnud mu pärisosa oma jäledustega.

19

Issand, mu tugevus ja varjupaik, mu pelgupaik hädaajal. Sinu juurde tulevad rahvad maa äärtest ja ütlevad: 'Meie vanemail oli pärisosaks ainult vale, tühised ebajumalad, ja nende hulgas ei olnud ühtegi, kellest oleks olnud kasu.'

20

Kas saab inimene valmistada enesele jumalaid? Need ju ei olegi jumalad!

21

Seepärast, vaata, nad saavad tunda, seekord ma annan neile tunda oma kätt ja oma väge, et nad teaksid, et minu nimi on Issand.