Jeremija 10

1

Kuulge sõna, mida Issand teile räägib, Iisraeli sugu!

2

Nõnda ütleb Issand: Ärge õppige paganate teid ja ärge kartke taeva märke, sest paganad kardavad neid.

3

Kuid rahvaste kombed on tühisus: sest puu on raiutud metsast, see on puusepa kätetöö, kirvega tehtud;

4

seda ehitakse hõbeda ja kullaga, kinnitatakse naelte ja haamritega, et see ei kõiguks.

5

Aga nad jäävad linnupeletiste sarnaseks, kurgipõllul on need, ja nad ei räägi; neid peab kandma, sest nad ei kõnni. Ärge kartke neid, sest nad ei tee kurja, aga nad ei saa teha ka head!

6

Ei ole sinu sarnast, Issand! Sina oled suur, ja suur on su nimi vägevuse poolest.

7

Kes ei peaks sind kartma, rahvaste kuningas? Tõesti, seda sa väärid! Sest kõigi rahvaste tarkade hulgas ja kõigis nende kuningriikides ei ole sinu sarnast.

8

Üheskoos on nad rumalad ja narrid. Ebajumalate õpetus: see on puu,

9

õhukeseks taotud hõbe, toodud Tarsisest, ja Uufase kuld, puusepa ja kullassepa kätetöö. Nende riided on sinised ja purpurpunased, kõik meistrite töö.

10

Aga Issand on tõeline Jumal, ta on elav Jumal ja igavene kuningas. Tema vihast väriseb maa ja tema sajatust ei suuda rahvad taluda.

11

Öelge neile nõnda: Jumalad, kes ei ole teinud taevast ja maad, kaovad maa pealt ja taeva alt.

12

Tema on oma rammuga rajanud maa, oma tarkusega loonud maailma ja mõistusega laotanud taeva.

13

Kui tema teeb häält, siis on taevas vete kohin, ja ta kergitab pilved maa äärest; tema teeb vihmale välgud ja toob tuule välja selle aitadest.

14

Inimesed on kõik rumalad, mõistusest ilma. Kõik kullassepad jäävad häbisse jumalakujude pärast; nende valatud kujud on pettus, sest neis pole vaimu.

15

Need on tühised, naeruväärt tööd: oma katsumisajal nad hävivad.

16

Nende sarnane ei ole see, kes on Jaakobi rikkuseks, sest tema on kõige Looja ja Iisrael on ta pärisosaks. Vägede Issand on tema nimi.

17

Korja oma kompsud maast kokku, kitsikuses istuja!

18

Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, seekord ma lingutan minema maa elanikud ja rõhun neid nõnda, et nad tunnevad.

19

Häda mulle mu vigastuse pärast! Mu haav on ravimatu! Mina aga mõtlesin: See on ju ainult nõrkus, mida ma suudan taluda.

20

Mu telk on hävitatud ja kõik mu telginöörid katki kistud; mu lapsed on läinud mu juurest ja neid ei ole enam. Ei ole ühtegi, kes jälle püstitaks mu telgi ja seaks üles mu telgiriided.

21

Jah, karjased on läinud arust ära ega otsi enam Issandat: seetõttu tegutsevad nad vääralt ja kõik nende karjad on pillutatud.

22

Hääl kostab. Vaata, see tuleb - suur mürin põhjamaalt, tegema Juuda linnu lagedaks, ðaakalite asupaigaks!

23

Ma tean, Issand, et inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu.

24

Karista mind, Issand, aga õiglaselt, mitte oma raevus, et sa mind täiesti ei hävitaks.

25

Vala oma vihalõõm paganate peale, kes sind ei tunne, ja suguvõsade peale, kes ei hüüa appi sinu nime. Sest nad on neelanud Jaakobi, jah, on neelanud ta ära ja teinud talle lõpu ning hävitanud ta eluaseme.'