Õpetussõnad 7

1

Mu poeg, hoia mu sõnu ja pane mu käsud enesele tallele!

2

Pea mu käske, et sa jääksid elama, hoia mu õpetust kui oma silmatera!

3

Seo need enesele sõrmede ümber, kirjuta need oma südamelauale!

4

Ütle tarkusele: 'Sa oled mu õde!' ja hüüa arukust sugulaseks,

5

et see hoiaks sind võõra naise eest, võõramaa naise eest, kes räägib libedaid sõnu.

6

Sest oma koja aknast, aknaavast ma vaatasin

7

ja nägin kogenematute seas, märkasin poiste hulgas arutut noormeest:

8

ta käis mööda tänavat kuni selle nurgani ja sammus siis naise koja poole,

9

videvikus, kui päev jõudis õhtule, südaööl ja pimedas.

10

Ja vaata, naine tuli temale vastu, hooraehtes ja kavala südamega.

11

Ta oli rahutu ja isemeelne, ta jalad ei püsinud kodus:

12

mõnikord oli ta tänaval, mõnikord turgudel, ja ta varitses iga nurga juures.

13

Ta haaras temast kinni, suudles teda ja ütles temale häbitu näoga:

14

'Ma pidin viima tänuohvreid ja ma tasusin täna oma tõotused.

15

Seepärast ma tulin välja sulle vastu, sind otsima, ja ma leidsin su.

16

Ma katsin oma voodi vaipadega, kirju Egiptuse lõuendiga.

17

Ma riputasin voodisse mürri, aaloed ja kaneeli.

18

Tule, joobume kallistustest hommikuni, tundkem rõõmu armastusest!

19

Sest mu mees ei ole kodus, ta läks pikale teekonnale.

20

Ta võttis rahakukru kaasa, ta tuleb koju alles täiskuu ajaks.'

21

Ta võrgutas teda paljude meelitussõnadega, ahvatles oma libedate huultega.

22

Äkitselt läks mees temale järele, nagu härg, keda viiakse tappa, otsekui jalarauad meeletu karistuseks,

23

nagu lind, kes tõttab võrku ega tea, et see maksab tema hinge, kuni nool lõhestab ta maksa.

24

Ja nüüd, pojad, kuulge mind, ja pange tähele mu suu sõnu!

25

Ärgu pöördugu su süda tema teedele, ära eksi tema radadele!

26

Sest palju on mahalööduid, keda tema on viinud langusele, rohkesti on neid, keda tema on tapnud.

27

Tema koda on põrgutee - see viib alla surma kambritesse.