Õpetussõnad 1

1

Saalomoni, Taaveti poja, Iisraeli kuninga õpetussõnad

2

tarkuse ja õpetuse tundmaõppimiseks, mõistlike sõnade mõistmiseks,

3

et võtta õpetust targaks käitumiseks, õigluseks ja õiguseks ning õigeks eluviisiks,

4

et anda kogenematuile oidu, noortele teadmisi ja otsustusvõimet -

5

kes tark on, see kuuleb seda ja võtab veelgi enam õpetust; kes aru saab, see omandab oskuse

6

õpetus- ja tähendamissõnade, tarkade meeste ütluste ja nende mõistatuste mõistmiseks.

7

Issanda kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust.

8

Kuule, mu poeg, oma isa õpetust ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust,

9

sest need on su peale ilupärjaks ja kaela ümber keeks!

10

Mu poeg! Kui patused sind ahvatlevad, siis ära nõustu!

11

Kui nad ütlevad: 'Tule meiega! Varitseme verd, luurame süütut ilma põhjuseta,

12

neelame neid otsekui surmavald, elusalt ja tervelt nagu haudaminejaid,

13

küllap me siis leiame kõiksugust kallist vara ja täidame oma kojad saagiga.

14

Heida liisku meie keskel ja meil kõigil olgu ühine kukkur!' -

15

siis, mu poeg, ära mine nendega seda teed, hoia oma jalg nende radadelt!

16

Sest nende jalad jooksevad kurja poole ja nad tõttavad verd valama.

17

Ent asjatu on võrku laotada kõigi tiivuliste nähes:

18

sest nad varitsevad omaenese verd, luuravad omaenese hinge.

19

Niisugune tee on igaühel, kes ahnitseb kasu: selle omanikult võetakse hing.

20

Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel,

21

kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus:

22

'Kui kaua te, rumalad, armastate rumalust? Kui kaua meeldib hooplejail hoobelda ja alpidel vihata teadmist?

23

Pöörduge minu noomimise alla! Vaata, ma lasen teile voolata oma vaimu, teen teile teatavaks oma sõnad.

24

Et ma olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud,

25

ja et te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust ega ole tahtnud mu noomimist,

26

siis naeran minagi teie õnnetust, pilkan, kui teie kohkumine tuleb,

27

kui teie kohkumine tormina tuleb ja teie õnnetus tuulekeerisena saabub, kui häda ja ahastus teile kallale kipuvad.

28

Siis nad hüüavad mind, aga mina ei vasta, otsivad mind, aga ei leia.

29

Sellepärast et nad on vihanud tunnetust ega ole valinud Issanda kartust,

30

et nad ei ole hoolinud minu nõust, vaid on põlastanud kõiki mu noomitusi,

31

peavad nad siis sööma oma tegude vilja ja küllastuma oma kavatsustest.

32

Sest rumalaid tapab nende taganemine ja alpe hukkab nende hooletus.

33

Aga kes mind kuulab, võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata.'