Laulud 64

1

Laulujuhatajale: Taaveti laul.

2

Kuule, Jumal, mu häält, kui ma kaeblen, hoia mu elu vaenlase hirmu eest!

3

Pane mind varjule tigedate salanõu eest, nende möllu eest, kes teevad nurjatust,

4

kes oma keelt ihuvad nagu mõõka, sihivad kibedaid sõnu nagu nooli,

5

et salajas maha lasta laitmatu! Äkitselt nad lasevadki ta maha ega karda midagi.

6

Neid kinnitatakse kurjades kavatsustes, nad õhutavad üksteist salajasi võrke panema, nad ütlevad: 'Kes meid näeb?'

7

Nemad mõtlevad jultunud tegudele: 'Me oleme valmis, kava on hästi kavatsetud!' Sest sügav on mehe sisemus ning süda.

8

Kuid Jumal laseb nad maha, neid haavatakse äkilise noolega.

9

Ta paneb nad komistama nende keele pärast, kõik, kes neid näevad, vangutavad pead.

10

Ja kõik inimesed hakkavad kartma ja kuulutama Jumala tööd ning aru saama tema tegudest.

11

Õige rõõmustab Issandas ja otsib pelgupaika tema juures; ja kõik hõiskavad, kes on õiglased südamelt.