Laulud 32

1

Taaveti õpetuslaul. Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud.

2

Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust.

3

Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest.

4

Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suvekuumuses. Sela.

5

Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: 'Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.' Siis andsid sina mu patu süüteo andeks. Sela.

6

Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi.

7

Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega. Sela.

8

Sina ütled: 'Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides.'

9

Ärge olge nagu hobused, nagu muulad ilma aruta; neid tuleb suuliste ja valjastega taltsaks teha, muidu nad ei tule su ligi.

10

Õelal on palju valu, aga kes loodab Issanda peale, seda ümbritseb heldus.

11

Rõõmutsege Issandas ja ilutsege, te õiged! Ja hõisake kõik, kes olete õiglased südamelt!