Laulud 17

1

Taaveti palve. Kuule, Issand, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist, võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma!

2

Sinu palge eest tulgu mulle õiglane otsus, sinu silmad näevad, mis on õige!

3

Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind - siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte.

4

Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.

5

Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud.

6

Ma hüüan sinu poole, sest sina, Jumal, vastad mulle; pööra oma kõrv mu poole, kuule mu kõnet!

7

Osuta imeliselt oma heldust, sa nende päästja, kes otsivad su juures pelgupaika su paremale käele vastupanijate eest!

8

Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind

9

õelate eest, kes mind rõhuvad, mu verivaenlaste eest, kes mind piiravad!

10

Nad on sulgenud oma rasvunud südame, oma suuga nad räägivad ülbesti.

11

Nad on meie kannul; nüüd nad ümbritsevad mind. Oma silmad nad sihivad sellele, kuidas mind maha panna.

12

Nad on nagu lõvi, kellel on himu murda, ja nagu noor lõvi, kes peidus varitseb.

13

Tõuse, Issand, astu tema vastu, suru ta maha; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga,

14

meeste käest oma käega, oh Issand, meeste käest, kes on maailmast, kelle osa on siin elus, kelle kõhu sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele!

15

Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.