Iiob 9

1

Siis rääkis Iiob ja ütles:

2

'Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?

3

Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.

4

Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?

5

Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;

6

tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;

7

tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;

8

tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;

9

tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;

10

tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.

11

Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.

12

Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: 'Mis sa teed?'

13

Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi aitajad.

14

Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?

15

Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.

16

Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,

17

tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,

18

kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.

19

Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?

20

Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.

21

Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!

22

Ükskõik! Seepärast ma ütlen: 'Tema hävitab niihästi õige kui õela.'

23

Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.

24

Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?

25

Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.

26

Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.

27

Kui ma mõtlen: 'Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus',

28

siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.

29

Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?

30

Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,

31

pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.

32

Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.

33

Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.

34

Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!

35

Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.