Iiob 7

1

Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad?

2

Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,

3

nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd.

4

Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: 'Millal võin tõusta?' ja kui olen üles tõusnud, siis: 'Millal tuleb õhtu?' Ma olen koiduni täis rahutust.

5

Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud.

6

Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta.

7

Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.

8

Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.

9

Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.

10

Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.

11

Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.

12

Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?

13

Kui ma mõtlen: 'Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma',

14

siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,

15

nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!

16

Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.

17

Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,

18

vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?

19

Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?

20

Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?

21

Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.'