Iiob 5

1

Hüüa ometi! Ons keegi, kes sulle vastab? Kelle poole pühadest sa pöördud?

2

Tõesti, meelehärm tapab meeletu ja õhin surmab narri.

3

Ma nägin meeletut juurduvat ja ma sajatasin äkitselt tema eluaset.

4

Tema lapsed jäid kaitsetuks, neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud.

5

Tema lõikuse sõi näljane: kibuvitste vaheltki võttis ta selle, ja janused kahmasid ta varanduse.

6

Sest õnnetus ei tõuse põrmust ega võrsu kannatused mullast,

7

vaid inimene ise sünnib vaevaks ja sädemed lendavad kõrgele.

8

Ometi pöörduksin ma Jumala poole ja viiksin oma asja Jumala ette,

9

kes teeb suuri ja uurimatuid asju, arvutuid imetegusid,

10

kes annab maa peale vihma ja saadab põldudele vee,

11

et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne,

12

kes teeb tühjaks kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda,

13

kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu läheks luhta,

14

et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel.

15

Nõnda ta päästab mõõga eest, nende suu eest, vaese vägeva käest,

16

et viletsal oleks lootust ja ülekohus suleks oma suu.

17

Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!

18

Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad, tema lööb, aga tema käed ka parandavad.

19

Kuuest hädast päästab ta sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri.

20

Näljas lunastab ta sind surmast ja sõjas mõõga käest.

21

Keelepeksu eest oled sa peidetud ja sul pole karta hävingut, kui see tuleb.

22

Sa võid naerda hävingut ja nälga ja sul pole vaja karta maa loomi.

23

Sest sul on leping kividega väljal ja metsloomadel on sinuga rahu.

24

Siis sa tunned, et su telgil on rahu, ja kui sa vaatad oma karjamaad, siis ei puudu seal midagi.

25

Ja sa märkad, et su sugu on suur, su järeltulijaid on otsekui rohtu maa peal.

26

Küpses vanuses sa lähed hauda, otsekui naber pannakse rehepõrandale omal ajal.

27

Vaata, seda me oleme uurinud, nõnda see on. Sina aga kuula ja võta see teatavaks!'