Iiob 4

1

Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:

2

'Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?

3

Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.

4

Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.

5

Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.

6

Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?

7

Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?

8

Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.

9

Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.

10

Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse.

11

Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.

12

Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat

13

öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.

14

Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.

15

Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.

16

Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:

17

'Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?'

18

Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,

19

veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.

20

Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.

21

Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.