Iiob 29

1

Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:

2

'Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,

3

kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,

4

et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jumala osadus oli mu telgi peal,

5

kui Kõigevägevam oli alles mu juures ja mu lapsed viibisid mu ümber,

6

kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?

7

Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,

8

siis mind nähes pugesid noored mehed peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,

9

pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,

10

vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke.

11

Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,

12

sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeslapse, kellel ei olnud aitajat.

13

Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.

14

Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar.

15

Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks.

16

Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja.

17

Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud ja tõmbasin saagi ta hammaste vahelt.

18

Seepärast ma mõtlesin: 'Küllap ma heidan hinge oma pesas ja mu päevade hulk on nagu liiv.

19

Mu juur jääb avatuks veele ja mu okste peal on öösiti kaste.

20

Mu au on alati uus ja amb mu käes on ikka laskevalmis.'

21

Nad kuulasid mind ja ootasid, ning vaikisid, kui ma nõu andsin.

22

Pärast mu kõnet nad ei rääkinud enam, sest mu sõnad otse voolasid nende peale.

23

Nad ootasid mind nagu vihma ja ajasid suud ammuli otsekui hilisvihma pärast.

24

Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk, ja nad ei tumestanud mu lahket nägu.

25

Mina valisin neile tee ja istusin ise esikohal, elasin nagu kuningas väehulga keskel, otsekui leinajate trööstija.