Iiob 20

1

Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:

2

'Selle peale mu rahutud mõtted tulevad tagasi ja sellepärast tormitseb mu sees.

3

Ma pean kuulma häbistavat noomimist ja saan vastuseks tühja tuult.

4

Kas sa ei tea juba muistsest ajast, sellest ajast, kui inimene maa peale pandi,

5

et õelate hõiskamine on üürike ja jumalatu rõõm ainult hetkeline?

6

Kuigi ta kõrgus tõuseks taevani ja ta pea puudutaks pilvi,

7

ta kaob, nagu ta roegi, igaveseks; need, kes teda nägid, küsivad: 'Kus ta on?'

8

Ta lendab ära otsekui unenägu ja teda ei leita enam, ta haihtub nagu öine nägemus.

9

Silm, mis teda nägi, ei näe teda enam, ja ta ase ei pane enam teda tähele.

10

Tema lapsed peavad vaeseid hüvitama ja tema enese käed ta varanduse tagasi andma.

11

Ta kondid on küll täis noorusjõudu, aga ta heidab koos sellega põrmu magama.

12

Kuigi kurjus on ta suus nõnda magus, et ta peidab selle oma keele alla,

13

kuigi ta säästab seda ega loobu sellest, vaid hoiab seda keset suulage,

14

muutub ometi tema roog ta kõhus madude mürgiks ta sisikonnas.

15

Ta peab oksendama neelatud varandust - Jumal ajab selle ta kõhust välja.

16

Ta imes madude mürki, ussi keel tapab ta.

17

Ei saa ta näha ojasid, mee ja piima voolude jõgesid.

18

Ta peab oma töövilja ära andma ega tohi ise seda neelata, ja oma kaubakasust ei tunne ta rõõmu.

19

Sest ta murdis, jättis maha vaesed, röövis endale koja, mida ta polnud ehitanud.

20

Sest ta ei tundnud küllastust kõhus - aga oma kalliste asjadega ei päästa ta ennast.

21

Ükski ei pääsenud tema neelamisest, seepärast ta õnn ei kesta.

22

Tema ülikülluseski tuleb temale kitsas kätte, teda tabab õnnetuse kogu jõud.

23

Et tema kõhtu täita, läkitab Jumal temasse oma tulise viha ja laseb seda sadada tema peale ta toiduga.

24

Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi,

25

viskoda tuleb välja seljast ja mõõgatera sapist, ja temale tulevad hirmuvärinad peale.

26

Suur pimedus on temale varaks pandud, teda neelab õhutamata tuli; mis tema telki on alles jäänud, hävitatakse.

27

Taevad ilmutavad tema süüd ja maa tõuseb tema vastu.

28

Tema koja uhub vihmavaling, ta vihapäeva uputusvesi.

29

See on õela inimese osa Jumalalt, pärisosa, mis Jumal temale määrab.'