Iiob 17

1

Mu vaim on murtud, mu päevad on kustutatud, mind ootavad hauad.

2

Tõesti, pilked on mu osa, ja nende tõrksusest on mu silm väsinud.

3

Pane ometi minu heaks pant tallele enese juurde! Kes muidu mu kasuks kätt lööks?

4

Et sa oled nende südamed arusaamisest võõrutanud, siis sa ei ülenda neid.

5

Kes kutsub sõbrad jagamisele, selle lastel tuhmuvad silmad.

6

Mind on antud inimestele sõnakõlksuks ja ma olen pealesülitamiseks nende ees.

7

Mu silm on kurbusest tuhm ja kõik mu liikmed on otsekui varjud.

8

Õiglased ehmuvad sellest ja süütu ärritub jumalavallatute pärast.

9

Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses.

10

Te kõik aga võite tulla taas, tarka ma teie hulgast ei leia.

11

Mu päevad on möödunud, katki kistud on mu kavatsused, mu südame soovid.

12

Need tegid öö päevaks: valgus oli lähemal kui pimedus.

13

Kui ma veel võin loota, siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse.

14

Ma hüüan hauale: 'Sa oled mu isa!' ja ussikestele: 'Mu ema ja õde!'

15

Kus on siis mu lootus, ja kes saaks mu lootust näha?

16

Minuga astud sa alla surmavalda, kui üheskoos põrmu vajume.'