Iiob 16

1

Aga Iiob rääkis ja ütles:

2

'Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad.

3

Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?

4

Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada.

5

Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.

6

Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?

7

Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed.

8

Ta on haaranud mind - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku.

9

Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.

10

Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu.

11

Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte.

12

Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,

13

ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale.

14

Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur.

15

Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu.

16

Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,

17

kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras.

18

Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!

19

Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.

20

Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu pisarais silm,

21

et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel.

22

Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele, millelt ma ei pöördu tagasi.