Iiob 15

1

Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:

2

'Kas tark tohib vastata tuulepäiselt ja täita oma rinda idatuulega,

3

seletada kõlbmatute kõnedega, sõnadega, millest pole kasu?

4

Sa teed tühjaks isegi jumalakartuse ja rikud hardust Jumala ees.

5

Sest su süü paneb sulle sõnad suhu ja sa valid kavalate keele.

6

Su oma suu süüdistab sind, aga mitte mina, su oma huuled kostavad su vastu.

7

Kas oled sina esimese inimesena sündinud? Ons sind enne mäekünkaid sünnitatud?

8

Kas oled sina Jumala nõupidamist kuulnud ja nõnda enesele tarkuse toonud?

9

Mis see on, mida sina tead, aga meie ei tea, mida sina mõistad, aga meie mitte?

10

Meiegi hulgas on hallpäid ja elatanuid, ealt vanemad kui su isa.

11

Ons sinu jaoks väike Jumala troost, või sõna, mis kohtleb sind leebelt?

12

Kuhu su süda sind kisub ja kuhu su silmad sihivad,

13

et sa pöörad oma vaimu Jumala vastu ja paiskad sõnu suust välja?

14

Kuidas võiks inimene olla puhas, naisest sündinul olla õigus?

15

Vaata, tema ei usu oma ingleidki ja tema silmis ei ole taevadki selged,

16

veel vähem siis põlastusväärset ja laostunut, meest, kes väärtegusid joob nagu vett.

17

Mina kuulutan sulle, kuule mind, ja ma jutustan, mida olen näinud,

18

mida targad on teada andnud, mida ei olnud salanud nende vanemad,

19

kellele üksi oli antud maa ja kelle seas veel võõras ei olnud käinud:

20

süüdlane vaevleb kogu eluaja ja jõhkrale on talletatud pisut aastaid.

21

Hirmuhääled on tal kõrvus, rahuajalgi tuleb hävitaja temale kallale.

22

Ei ta usu, et ta pimedusest välja pääseb: ta on mõõgale määratud.

23

Ta peab hulkuma leiva pärast: kus seda on? Ta teab, et pimedusepäev on temale valmis.

24

Ahastus ja häda hirmutavad teda, vallutavad tema nagu tapluseks valmis kuningas.

25

Sest ta on sirutanud oma käe Jumala vastu ja on suurustanud Kõigevägevama ees,

26

joostes kangekaelselt tema vastu oma paksukühmuliste kilpidega.

27

Sest ta on katnud oma näo rasvaga, on kasvatanud puusadele lihavust

28

ja on elanud hävitatud linnades, kodades, kus ei olnud luba elada, mis olid määratud varemeiks.

29

Ta ei saa rikkaks, ta varandus ei kesta kaua ja tema omand ei kaldu maha.

30

Ta ei pääse pimedusest, kuumus kuivatab ta võsu ja ta taandub tema suu hinguse ees.

31

Ärgu ta lootku tühjale - ta eksib! Sest temale saab tasuks tühjus.

32

See läheb täide enneaegselt ja tema võsud ei haljenda enam.

33

Ta ajab otsekui viinapuu maha oma küpsemata kobarad ja pillab õisi nagu õlipuu.

34

Sest jumalatute jõuk jääb viljatuks ja tuli põletab meeleheavõtjate telgid.

35

Nad on lapseootel vaevaga ja sünnitavad nurjatust, nende ihu saab toime pettusega.'