Iiob 10

1

Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses,

2

ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka! Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad!

3

Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind, et sa põlgad oma kätetööd, aga valgustad õelate nõupidamist?

4

Ons sul lihalikud silmad või näed sa, nagu inimene näeb?

5

Ons su päevad nagu inimese päevad või on su aastad nagu mehe aastad,

6

et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu pattu,

7

kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa?

8

Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind üheskoos ümberringi - ja sa neelad mu ära!

9

Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist. Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu.

10

Eks sa ole mind valanud nagu piima ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt?

11

Sa katsid mind naha ja lihaga ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega.

12

Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu.

13

Aga selle sa talletasid oma südamesse, ma tean, et sul oli meeles see:

14

kui mina pattu teen, siis valvad sina mind ega jäta mind karistamata.

15

Häda mulle, kui oleksin süüdi! Aga isegi õigena ei julge ma pead tõsta, olles täis häbi ja nähes oma viletsust.

16

Ja kui ma tõusekski, sa ajaksid mind taga nagu lõvi ja teeksid jälle mu kallal imetegusid.

17

Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid ja kasvatad oma viha mu vastu, üha pannes vaeva mulle peale.

18

Miks tõid mind välja emaihust? Oleksin ometi hinge heitnud, et ükski silm ei oleks mind näinud!

19

Siis oleks mind viidud emaüsast hauda, otsekui mind ei oleks olnudki.

20

Eks lakka mu päevade pisku? Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam,

21

enne kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale,

22

maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus!'